Meie klassi tüdrukute hulgas sa ka mingil hetkel hennaga värvimine väga populaarseks. Seda enam, et ega millegi muuga tookord, 80ndate lõpupoole värvida olnudki. Poes müüdi küll mingeid kahtlase väärtusega vene värve, aga esiteks vaid väga piiratud värvitoonides, pealegi pidi neid värve siis mingite imelike "vesinikutablettidega" segama - ühesõnaga, ei ahvatlenud. Henna kasuks rääkis lisaks kättesaadavusele ka ülisoodne hind, ja lõpuks ka teadmine, et henna on juustele kasulik (erinevalt neist hirmsatest tuubivärvidest, mis on üks hull keemia ja võib meid hoopis kiilakaks teha - niimoodi tol ajal hirmutati).
Esimesed hennatamised käisid lihtsalt - kuum vesi peale, segada möksiks, jahutada, mauhti pähe, hoiad natuke, pesed maha. Tulemuse puhul oli eriti tore see vägev läige, mille juuksed omandasid. Porgandipunane toon siiski väga ei meeldinud. Proovisin vähem hoida - aga juba 5 minutiga suudab henna juustele kerge vaskja tooni anda. Pigem just see "porgandimüüja" värvitoon oligi see, mis mind tookord hennast loobuma pani. Mäletan, et loobumine oli vaevarikas - sellele punasele ei hakanud naljalt ükski teine toon peale. Tumedamaks veidi küll värvida sai, aga heledaga ei tulnud midagi head välja. Kui ma õigesti mäletan, siis tookord peamiselt tumeda värvi "varjus" ma oma henna välja kasvatasingi.
Siis saabus Eestisse kaubaküllus ja igasuguseid huvitavaid värve hakkas poes olema, nii et henna jäi mõneks ajaks unustuste hõlma. Nüüdseks aga on toimunud mingi henna renessanss. Ühest küljest ehk seetõttu, et paljud on oma juuksed lõputute ülevärvimistega parajaks nuustikuks muutnud ja on isu jälle loodusliku värvi järele. Teiseks on nüüd saada palju kvaliteetsemat hennat kui nõuka-ajal. Kolmandaks on õpitud nüüd segama igasuguseid huvitavaid segusid. Noh ja neljandaks on igasugune "öko" lihtsalt moes.
Ka mina olin vahepeal keemiast tüdinenud ja mõtlesin, et kui prooviks jälle vana head hennat. Oma rõõmuks avastasin, et 80ndatest tuttavad pakikesed on endiselt täiesti olemas ja endiselt vägagi taskukohase hinnaga. Aga väljavaade jälle porgandipeaks hakata ei olnud kuigi ahvatlev. Surfasin netis ringi ja vaatasin, mida kirjutatakse, ning selgus, et looduslike segudega on võimalik ka tumepruuni saada - selleks vaja vaid henna segada teise sarnase pulbriga - basmaga. Vene ajal ei osanud ma tolle basmaga midagi peale hakata, otsustasin seda segamist siis proovida. Segasin need 2 pulbrit kokku ja saadud seguga saingi tumedama punakaspruuni. Kuid värv siiski luitus päris ruttu, punane hakkas ebameeldivalt välja lööma, nii et otsisin alternatiive. Selgus, et hennasõprade südamed on ka võitnud selline firma nagu Lush ja tema hennasegud. Valikus olid, kui ma ei eksi, punane, pruun ja must. Ostsin prooviks selle pruuni kamaka, ja tegin nii nagu õpetuses mainitud: riivisin jämeda riiviga, lahustasin soojas vees, kandsin pähe, hoidsin tund aega, loputasin. Mäletan, et esimesel korral olin tulemusest vaimustuses - juuksed olid paksud, siidised, mõnusa läikega. Värv oli ilus tumepruun, ilma lolli punase läiketa. Pikapeale siiski pettusin, sest see ilus efekt ei püsinud kuigi kaua - umbes kuu aja pärast ei olnud sellest läikest midagi eriti järgi jäänud, ja jälle hakkas punane ennast "läbi sööma". Hind aga oli Lushil selline, et igakuine väljaminek oleks hakanud juba rahakoti peale käima. Jätsin need juuksed siis mõneks ajaks hoopis rahule ja lasin oma värvil välja kasvada. See hiirehall, mis sealt aga paistma hakkas, ei meeldinud mulle üldse, ja tuli mõelda, mis edasi teha. Otsustasin siis blondide triipude kasuks. Ja alles nüüd tuli ilmsiks henna tõeline võlu: Kui juuksur blondeeringut maha pesema hakkas, hüüatas ta õudusest ja haaras sügavpuhastava šampooni järele, et pääasta veel, mis päästa annab. Juukseotsad olid värvunud sügavsiniseks, justkui oleks tindipotti kastetud. Ja eriti see šampoonitamine seal ka ei aidanud. Mul ei ole juuksurile vähimaidki etteheiteid, pigem iseendale, sest oleksin pidanud aimama, kui ettearvamatu tulemuse annab kooslus henna + blondeerimine. Igatahes üritasin neid otsi siis heleda beezika värviga kodus üle teha, oranziga neutraliseerida jne, ja saavutasin mingil hetkel tulemuse, et võib kodust välja minna. Sellest hoolimata pidin veel tükk aega nende sinakate otstega ringi käima, justkui meenutus või hoiatus, et mida oma juustega teha tasub ja mida mitte.
Üks pilt ka olukorra illustreerimiseks.
