Varem või hiljem tabab meid soov proovida, kas blondiinidel on lõbusam elu. Kuidas seda saavutada? Esimesena tuleb pähe sõna "blondeerimine" - samaaegselt ahvatlev ja ka veidi ähvardav sõna, sest teatavasti on tegemist protseduuriga, mis mõjub juustele väga kahjustavalt, võib juhtuda, et lausa hävitavalt. Mida siis teha? Kõigepealt - mõelda, kas blondeerimine on üldse vajalik. Siin tuleb jälle mängu see oma juukse tumedusastme teadmine. Sest kuni neli tooni on võimalik juust heledamaks saada VÄRVIGA. Seega, kui olen astmes seitse, saan värvida end blondiks värviga, mis algavad numbriga 10 või 11. Lisaks sellele, et säästan sellega oma juukseid, saan ka hoopis huvitavamaid värvivarjundeid kui lihtsalt blondeerides. Selle juures on kahjuks see "aga", et heledamaks värvimine toimib vaid naturaalse juukse puhul. Kui juuksed on värvitud, siis - sorry, aga värv värvi heledamaks ei värvi! "Nüüd tuleb ikkagi blondeerida", arvad sa. Stopp! On veel üks võimalus, ja see on niinimetatud värvieemaldus ehk värvipesu. Poodides müüakse küll kõikvõimalikke valmis värvieemaldajaid, aga on olemas palju lihtsam ja kodune moodus, mis segatakse kokku neljast koostisainest. Retsept on järgmine: 1 osa blondeerimispulbrit + 1 osa aktivaatorit e. vesinikperoksiidi (kanguse määrab see, kui mitu astet on vaja heledamaks saada) + 1 osa sügavpuhastavat šampooni + 1 osa sooja vett. See kõik segada, pähe mätsida, nühkida, panna juurde, nühkida, panna juurde jne. Olen seda proovinud ja võin öelda, et toimib - juuksed hakkavad helenema praktiliselt kohe. Samas on see toon, mis sealt tuleb, selline "rõveoranz" ja ka veidi laiguline - nii et tegemist on vaid ettevalmistava prodseduuriga - on vaja ka üle värvida. Juustele kahtlemata samuti koormav, kuid mitte nii kahjustav kui blondeerimine.
Blondeeritud juukseid oleme kõik näinud. Enamasti näevad nad välja sarnaselt:
Eestis on üldiselt kombeks, et pärast blondeerimist on töö valmis ja klient võib koju minna. Soovis saada blondiks ja sai blondiks :) Ideaaljuhul peaks aga blondeeriminegi olema vaid ettevalmistus, pärast seda peaks järgnema koloreerimine ehk toonimine. Võib tunduda, et värskelt blondeeritud juuste ülevärvimine on kahjustav, aga tegelikult eriti pole, sest selleks kasutatakse kõige nõrgemat aktivaatorit (1,5-2%) - tugevamaks pole vajadust, kuna pigmente, mida lõhkuda, juukses enam pole, nüüd on vaja veel vaid pigmenti juurde anda. Ja selleks on nüüd tohutult võimalusi, kuna "lõuend" on sobivalt ette valmistatud.
Toonimiseks on variante lõputult: võib anda hõbedasemat või kuldsemat varjundit, teha tuhkjamaks, oranzikaks, beeziks - kasvõi roosakaks või lillakaks, või nagu nüüd moes on, värvida pastellroheliseks, -siniseks või -roosaks.
Üks asi, mille üle iga blondiks ihkaja peaks järele mõtlema - kas ta on võimeline kord kuus juuksuris oma aega ja raha raiskama, et juuksevärvi värskendamas käia. Sest väljakasvanud blondeering on ikka väääga rõve vaatepilt. Kui tunned, et selleks ikka piisavalt hingejõudu ei ole, siis pigem kas värvida loomulikuga sarnasesse tooni - või siis teha blonde triipe/salke - need hajuvad juustesse ja väljakasvanud osa ei paista nii räige.
Head blondeerimist!
